MESINIKEKS SAATUSE TAHTEL
OÜ Artocarpus asutajad Maire ja Igor Valtin
Mesinikeks saime endalegi üllatuseks saatuse tahtel. Lihtsalt mesilased tulid sülemina meie aeda ja polnud valikut. Vaja ju külalistele varjualust pakkuda. Mitu päeva järjest noppisime sülemeid õunapuude otsast ja nuputasime, et mida nendega küll peale hakata kuni naabrimees, kelle juurest nad arvatavsti jalga lasid (sest tema käis ju tööl), soovitas küla pealt vanad tarud otsida ja mesindama hakata. Mesindame juba 23 aastat ja oleme sellesse tegevusse haaranud ka noorema poja Martini.
Martinil on ka mesiniku paberid taskus. Olustveres saab nüüd jälle mesinikuks õppida. Samuti on tütar Helena ja tema abikaasa mesinikud. Kasvamas on ka veel noorem põlvkond lastelaste näol, kes võib-olla kunagi võtavad teatepulga üle.
Paralleelselt vanade lamavttarude remontimise ja mesila laiendamisega, õppisime kohe ära mesilasemade kasvatamise, sest need kurjamid, kellega me alustasime, oleksid meie mesindamise lusti õige kiiresti ära võtnud.
Vasakul, mina, Martin Valtin ja paremal Sõber,
kaasmesinik Henry-Mihkel Vadi.
Poeg Toomas Aron taruinfot sisestama.
Nüüd on meil rahulikud, itaalia tõugu mesilased, kellega tööd teha on lausa rõõm. Omakeskis kutsume meie kasvatatud emade tõugu Inju tõuks, sest 100% garantiid ei saa kunagi anda, et nad on meil puhtatõulised, olgugi et teeme päris tõsist valikut emade ja leskede osas. Ise oleme rahul ja paljud mesinikud, kes meie emasid on ostnud, on ikka ja jälle tee meie õuele leidnud.
Olime ka esimeste hulgas Eestis, kes võtsid kasutusele korpustarud, mis meenutavad mesilastele elu puuõõnes. Võrreldes lamavtarudega, on mesindamine korpustarudes mugavam ja töövõtted võimaldavad kiiremini perede olukorda kontrollida. Samuti räägib korpustarude poolt nende kergus (vahtpolüstüroolist taru osad) ja seetõttu on lihtsam ka trantsportimine.
Iga aastaga läheb mesindamine raskemaks, sest korjealad on kadumas. Seal, kus vanasti oli palju tavalist harimata maad ja kus lokkas mesikas, ohakad ja teised mesilastele nektari korjeks sobivad taimed, on nüüd muudetud suurteks põllumassiivideks ja mesinikud, kes veel tahavad oma ametit pidada, otsivad maalappe (raiesmikke, metsatukki), kus mürgipritsid nende linnukesi ei ohusta. Seal on aga omad ohud – karud, nugised rähnid.
Kevadine mesilagrupp Kantkülas
Meie toodete tagasihoidlik väljapanek
Stockmanni Hulludel Päevadel
Mesinik, peale selle, et ta mett toodab ja mesilaste hea käekäigu eest muret tunneb, peab ka oma toodangu ära realiseerima. See on tootmisega võrreldes kordades keerulisem. Mõtlesime, et peale tavalise meemüügi, peab meele ka lisaväärtust andma ja toote arendusega tegelema. Nõnda sündisid erinevad põnevad ja tervislikud meesegud. Paljud meie tooted tänaseks nõutud nii Eestis kui ka välismaal. Tootearendus on pikk protsess ja kestab kogu firma eksisteerimise aja. Alati leidub laatadel ja messidel kliente, kes küsivad uusi tooteid, sest varasemad on neile juba tuttavad. Küsitakse sageli, et kes need meesegud küll välja mõtleb. Tegelikult ikka mesilinnud. Meie kleebime vastava segunimega sildid purkidele ja paneme taru katustele. Mesilased aga toovad igasse purki just sellise segu, mis purgil kirjas.
Sidruni mett saame aga siis kui mesilinnud kevadel lõunast tagasi tulevad. Kõik linnud ju, kes sooja armastavad, lendavad sügiseks lõunasse. Sellist juttu armastab rääkida pereisa Igor, kes on meil meesegude valmistaja. Mõni ehk usubki teda.
Aastatega on meie ettevõtmine oma esialgsetest tootmisruumidest välja kasvanud. Kui Martin meie perefirma OÜ Artocarpus etteotsa asus, ehitas ta Inju külla uue „Meemaja“, kus aeg-ajalt vurab meevurr ja kus valmivad meesegud ning toimub pakendamine. Möödasõitjatel on alati, kui pererahvas kohal, võimalus omale ehtsat eestimaist mett osta.
Eesti mesi on väga hea maitsega, sest õnneks on meil veel taimekooslusi (nende seas palju ravimtaimi), milledelt mesilinnud seda võrratut nektarit koguvad. Taimed annavad edasi koos nektariga oma raviomadused ja seda teame me kõik, et heas mees peitub jõud ja tervis. Õnneks räägivad viimasel ajal ka paljud arstid ja teadlased sellest, et ehtne kodukandist kogutud toit on meie tervisele parim.
Lisaks mesindamisele toimuvad meie kodumesilas ka õppepäevad, mida teeb pereema Maire, kes on ka mesindust palju studeerinud ja oma teadmisi ka laiemale ringile jagab.
Nii kaua kuni elavad mesilased, seni on lootust ka inimestel siin maamunal hakkama saada.
Mesiniku amet on imeline amet. Kes end korra sellega seob, teeb seda surmani.
Isa Igoriga Meemajas toimetamas 🙂