Ühel unetul ööl läksid mõtted mesilaspere toimimisele ja mulle tundub, et mesilaspere ja riigi vahel saab paralleele tõmmata. Mesilaspere (riigi elanikkond) on täiuslik organism, mis funktsioneerib vastavalt ilmastikule ja mesilasema (parlament) tervislikule seisundile. Mesilasema on pere tähtsam liige, kes teenib oma kaaskonda ja kellest oleneb pere areng ja käekäik. Haige, vigase ja paarumata emaga pere on surmale määratud. Õnneks on mesilasperel võime mitte kaua taga nutta ema kaotsiminekut või haigestumist. Pere tunneb juba intuitiivselt ära ema seisukorra ja suudab 26 päevaga kasvatada endale uue (selle aja sisse jääb ka juba paarumislennul käimine). Läbi ema munemise taastub pere normaalne areng. Ega muidu ei oleks mesilastel õnnestunud 50 miljonit aastat siin maamunal eksisteerida.
Perede hea omadus on samuti enesekaitsevõime. Välisvaenlaste vastu koondub kogu pere ja siis kehtib reegel, kõik ühe – üks kõigi eest. Ainult nii ollakse tugevad.
Mesilasema on rahva teener
Mesilasema käitub nii nagu „rahvas „ nõuab. Ema on rahva teener. Kevadel peale pere ärkamist, peale puhastuslendu, loovad mesilased peres õhkkonna, kus emal on hea muneda. Munadest kooruvad noored, pere elu jätkajad. Ka mesilased on surelikud (35-45 päeva eluiga) ja kui aeg saab otsa, lähevad nad tavaliselt tarust välja surema. Mida produktiivsem on ema, seda kiiremini ja suuremaks areneb mesilaspere. Puuõõnes elav pere ehitab kärgi puu sisemusse just nii palju, kui palju on emale munemiseks ja nektari paigutamiseks vaja.
Mesilasema oma saatjaskonnaga
Ilmastik dikteerib tegevuskava
Ilmastik dikteerib perele tegevuskava. Siis, kui loodus rikkalikult nektarit eritab ja päike päevad soojaks kütab, on mesilastel kibekiired tööpäevad. Mesilased kasutavad alati ära soodsaid korjetingimusi. Pere on võimeline kiiresti ümber spetsialiseeruma. Nad piiravad ema munemist ja „laste saamist“ sellega, et toidavad ema vähem ja 2/3 perest pühendub kiiresti korjele. Nii nagu igas riigiski, on ka mesilasperes igat sorti töölisi, ehitajaid, ammesid, laotöölisi, valvureid, korilasi jne. Mingil määral võib mesilasperet võrrelda ka väikese perefirmaga, kus liikmed teevad seda, mida parajasti vaja ja ka seda , milleks nad võimelised on. Mesilased teavad, et üksi jõuad kaugemale aga üheskoos suudab rohkem. Kui „vili salves„ keskendutakse jälle pere arengule, ema hakatakse söötma ja liikmete arv hakkab kasvama. Suur pere (20000-30000 mesilast) suudab talvekobaras sooja hoida ja kindlustada pere kestma jäämise ka karmides tingimustes.
Lesk e. isamesilane
Isamesilane e. lesk
Rääkimata jäi leskedest ehk pere isastest liikmetest. Neile näidatakse ust juba siis kui loodus oma nektarivarud koomale tõmbab. Vaatamata sellele, et tihti peetakse leski „muidusööjateks“, sest nektarit nad ei korja ja neid endid on vaja sööta, on neil siiski ülitähtis roll. Nad ei ole ainult elu nautijad. Nende tugevusest sõltub emade paarumine ja lisaks aitavad nad lastetoas sooja hoida ning innustavad oma fermentide eritamisega töömesilasi korjele. Kõigil on koht siin Päikese all.
Mesilaspere võlusõna on koostöö, millest nad ka kinni peavad ja tänu millele nad eksisteeriksid siin väga kaua kui „looduse kroon“ oma rahahnuse ja mõtlematute tegevustega nende maailma ei hävitaks. Need väikesed putukad (tegelikult imetajad, eritavad mesilasemapiima) suudavad tolmeldada tohutut hulka taimi, kokku vedada sooja suve jooksul märkimisväärse koguse nektarit. Mesiniku kasu pole isegi märkimist väärt selle juures, mis kasu saab sellest loodus. Tolmeldamistöö väärtus loodusele on sadu miljardeid eurosid ja tulemuseks keskkonna liigirikkus. Mesilaste tegemistest sõltub inimese käekäik ja vastupidi. Kes seda ei taipa ja ei arvesta, on hukule määratud.