Olen suur ulme ja põnevate avastuste ning uute leiutiste fänn. Sellest tulenevalt olengi juba aastaid olnud IMELISE TEADUSE lugeja. Seidla vanavara laadal olid kord selle ajakirja müügitüdrukud väljas ning üks kaunitar mulle soodsa hinnaga püsitellimuse pähe määriski 🙂
Olen selle eest talle väga tänulik. Igakuiselt ootan põnevusega järgmise numbri potsatamist meie postkasti.
Mõne aja eest külastas mind üks väga vahva Sõber, kellega juhslikult Imelise Teaduse vanemaid numbreid sirvisime, lootes leida artikleid ajas reisimise teooriate kohta. Mulle aga sattus kätte 2018 aasta esimene number, mida lehitsedes ühe huvitava kuid unustusehõlma langenud artikli otsa sattusin. Teemaks mesilased ning see kuidas nad oma elutegevusega maailma toiduahela vundamenti kindlustavad. Kas teadsite, et mesilane kaalub 0,1g?
Hoolimata oma ülimalt väikesest kaalust, sõltuvad teadlaste hinnangul aga mesilastest kõik maailma ökosüsteemid. Uuringute kohaselt suudab üksainus mesimumm ühe tööpäevaga tolmeldada 5000 lilleõit, kogu pere tagab aga miljonite taimede paljunemise.
Ameerikas on teadlased välja arvutanud, et mesilased tolmeldavad ligi 80% kogu saagist. Terves maailmas teenivad aga põllumehed tänu mesilaste tööle igal aastal üle 200 miljardi dollari.
Hoolimata niivõrd hiiglaslikest summadest, ei suuda ikka inimesed muuta oma suhtumist tolmeldajatesse ja kogu keskkonda. 2006 a. alates läbi viidud uuringutest Põhja-Ameerikas ning Euroopas selgub, et igal aastal sureb üle 30% mesilasperedest töömesilaste hukkumise tõttu. Suure tõenäosusega nõrgestavad põllumajanduses kasutatavad pestitsiidid mesilaste immuunsüsteemi, nii et nad muutuvad mesilastarusid kimbutavate lestade levitatavale surmavale haigusele varroatoosile vastuvõtlikuks.
Hinnanguliselt 85% maamuna katvatest õistaimedest sõltuvad otseselt mesilaste tööst. Mesilaste väljasuremise korral väheneks taimeliikide arv drastiliselt. Selle tulemusena tõuseks igapäevaste toiduainete hind väga kõrgeks ning osa toiduaineid kaoks turult.
2016. aastal saavutasid teadlased häid tulemusi oblikhappe kasutamisega varroalesta vastu. Selgus, et suured happedoosid on mesilastele kahjulikud, kuid õige kogus hävitas lesta mesilasi kahjustamata. Uuringuid viidi läbi oblikhappe lahusega.
Mina isiklikult ootan huviga, millistele järeldustele jõuavad teadlased oblikhappe aurutamisega. Meie oleme oblikhappeauruga varroalesta juba aastaid tõrjunud ning isiklike tähelepanekute põhjal julgen öelda, et see on efektiivseim ja tundub ka, et mesilastele ohutuim viis varroatoosi tõrjeks.
Nii häid tulemusi ei ole andnud ei sipelghape, oblikhappe tilgutamine ega ka spetsiaalsete keemiliste raviribade paigutamine mesitarru. Tõsi, amitrazi sisaldavad preparaadid on küll tõhusad aga uuringute kohaselt ladestub see järjekindlal kasutamisel mesilasvahasse, kust edasi võib ta sattuda suira ja kärjemee kaudu inimorganismi.
Mesinikele panen siin kohal südamele, et varroalesta tõrjesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.