Kevad mesindusettevõtjana
Et mitte ümmargust ja tühja juttu ajada, asun kohe asja juurde.
Möödunud nädal oli täis toimetamisi. Seoses ilusate ilmadega panime tublisti rõhku mesilasperede kevadisele läbivaatusele ning tõstsime beeboxides (6 raamilised idupered) talvitunud peresid ümber langstrothi kümneraamilistesse korpustesse, et neil siis kevade edenedes oleks võimalik kasvada. Samuti vahetasime ära kõikide suurtes korpustes talvitunud perede põhjad ning sorteerisime välja hallitanud või mõnel muul viisil talvel kahjustada saanud raamid. Kogu selle tegevuse juurde käis ka vanade põhjade ja korpuste pesu ning desinfitseerimine.
Sel aastal kasutasime esmakordselt penoplastist põhjade ning korpuste desinfitseerimiseks vesinikülihapendit (H2O2). Erinevate uuritud artiklite põhjal ning konsulteerides ühe targa, kooliaegse keemiaalaselt väga pädeva klassiõega, selgus, et vesinikperoksiid on hea, baktereid ning seeni (näteks hallitusseened) hävitava toimega. Kuna mesinudses on taruhügieen äärmiselt tähtsal kohal, siis oleme seda ka aastast aastasse püüdnud ikka oskuste ja tedamiste ulatuses oma mummudele pakkuda.
Samuti olime tunnistajaks meie tegevusajaloo esmakordsele karuründele mesilastarude vastu minu vanematekodu tagahoovis. Arvestades maja lähedal asuvat suhteliselt hõredat lepavõsa, pole me kunagi osanud arvata, et seal võiks mõni mesikäpp ringi luusida. Kuid ometi uurides taru katusesse jäetud küüniste ning maapinda pressitud käpajälgi, oskasid jahimehed öelda, et tegemist võib olla umbes 60kg ja ca. 2-3 aastase karuotiga, kes esimest aastat ilma emata hakkama peab saama. Kuna looduses on hetkel mõmmikutele söögipoolist vähe leida, on see kavalpea endale mesitarud avastanud. Olgugi, et tema saagiks langes kaks mesilasperet ja penotarud, proovime ikka heaga selle maiasmoka eemale peletada. Jahimehed soovitasid mesila ümbrusesse paigaldada odekolonniga lõhnastatud riidejuppe. Varasemalt oleme karuottide peletamiseks erinevates mesilasgruppides kasutanud ka inimeste juukseid, mida vahel Rakvere juuksurisalongidest küsimas oleme käinud.
Oleme juba pikemat aega tegelenud ka jõudu mööda uue tootmishoone ehitamise ettevalmistutöödega. 2016 aastal õnnestus osta praeguse meemaja lähedale üks vana muinsuskaitse all olev hoone, mida nüüd vastavalt võimalustele meemajaks renoveerima soovime hakata. Kuna maja katus oli äärmiselt viletsas seisukorras, pidime seda esmalt tugevasti „kohendama“, et mingisugustegi sisetöödega (näiteks põranda valamine) võiks algust teha. Nõnda saime loa lahke, kohaliku muinsuskaitseametniku käest sarikate proteesimiseks ning muude hädavajalike hoonet päästvate tööde tegemiseks. Tulenevalt probleemidest ehitusteenuse osutajatega, saime lõpuks sõbra ja kolleegi Mihkliga viimased augud lapitud ning harjaplekigi paigaldatud läinud nädala lõpuks. Hoiame pöialt, et meie plaan meeldiks ka ehitusloa taotluse menetlejatele ning peale pikka ootust ja nõutud muudatuste tegemist ehitusprojektis, õnnestuks saada ehitusluba.
Muidugi kerkib järgmisena päevakorda küsimus, et kust leida rahalised vahendid oma plaani realiseerimiseks? Nagu üks pikaaegne tuttav mulle vahel öelda tavatses: „Tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras “ See on kena mõte, mida aeg-ajalt meeles pidada.
Kõige pärast ei jõua ju ette muretseda. Elus peab olema lisaks pingutusele, tööle ja visadusele ka grammike õnne, mis taas ikka edasi minema innustaks 😉
Järgmise korrani 😉
(Postitatud originaalis 11.04.2019)