Sel korral pean küll oma postitust alustama vabandusega juhul kui meie blogile on kogemata mõni jälgija tekkinud. Kahenädalane kirjutamise paus tekkis suuresti just seetõttu, et mul õnnestus peale Stockmanni Hulludel Päevadel käimist korralikult haigeks jääda ning seejärel oli niivõrd palju tööd tekkinud, et enam ei osanud kusagilt seda tunnikest ühe postituse genereerimiseks leida.
Aeg on läinud ning mesilaspered on tublisti arenema hakanud. Viimane nädal ongi kulunud peamiselt just mummudega tegelemisele ning inventari korrastamisele ja juurde tootmisele. Nii saimegi koostöös Sõbra Mihkli ning armsate vanematega traaditud ja vahatatud 101 korpusetäit farrarraame.
Poeg Toomas Aroniga mesilas
Samuti korjasime kokku kõik varasemate aastate jooksul vaha sulatajast läbikäinud ja seejärel lattu seisma jäänud vanemad langstrothraamid ning keetsime nad läbi desinfitseerimise eesmärgil seebikivi (NaOH) lahuses.
Koos ettevalmistusega (raamide kokkusidumisega) kulus ca.1000 raami pesemisele üks tubli tööpäev. Nii ei pea me selleks hooajaks juurde ehitama uusi Langstrothi mõõdus raame, vaid saame peale mõningast traatide parandamist või pingutamist ära kasutada juba varem kasutuses olnud raamid. Kui raamide detailid on toodetud kvaliteetsest puidust ning on paraja paksusega, siis saab neid aegajalt seebikiviga töödeldes kasutada mitmeid aastaid ning nende ettevalmistus uue kärjepõhja paigaldamiseks võtab ehk mõnevõrra vähem aegagi kui päris uute raamide tegemine.
Farrar korpuste värvimine
Samuti on ju mesiniku amet looduslähedane ning sellega seoses on ikka kena puitu säästa ja varasemalt valmistatud inventari kasutada nii kaua kui see vähegi võimalik. Tarbime targalt ja hoiame keskkonda.
Viimase kahe nädala sisse mahtus ka 5 mesilasgrupi korjemaale kohale vedamine, võimaldamaks tugevamatele perdele suuremat korjet kui meie kodude ümbrus pakkuda suudab. Paju, vahtra, lepa, sarapuu pealt korjatav õietolm ning kevadlillede nektar on suureks abiks kevadisele perede arengule. Väiksemad mesilaspered paiknevad veel küll kodus, kuid kui nemadki kosuvad, veame nad kaugematesse ning parematesse korjepiirkodadesse.
Meie mesila Karitsa lähedal
Samuti käib ema Maire pea igapäevaselt tegemas „luuret“, selgitamaks välja kõige rahulikumaid, töökamaid, paremini talvitunud ning ilusama haudmega mesilasperesid, et nende mesilasemade järglasi õige aja saabudes kasvatama hakata. Mesindamine on väga mõnus kui mummud jäävad suvise tarude läbivaatuse ajal rahulikuks ning nõelama ei kipu. Vahel sellistega toimetades jääbki mulje just nagu teaksid nad, et mesinikud (meie) ei ole nende taru kallale rüüstetööd tegema tulnud vaid püüavad oma teamistega nende elukeskkonda parandada ning arengut soodustada. Enamus mesilinnukesi näeb mesinikku vaid mõne korra elu jooksul aga siiski tundub, just nagu oleksime omavahel juba vanad tuttavad J
25.04.2019 oli meie mesilas taas kurb päev. Ühes metsaservas asuvas grupis oli käinud taas mõmmik tarusid revideerimas. Oma kohmakusest ei suutnud ta kärjeraame tarust viisakalt välja võtta, mis tõttu tulemuseks oli kaks hukkunud peret, mõned katkised korpused ning üks purustatuud taru katus. Tegelikult lammutas ta kolme peret aga ühe kahjud ei olnud fataalsed. Viimase pere raamide kokku korjamisel selgus, et suur osa mesilasi koos emaga oli elus. Nii ladusime nad korpustesse tagasi ning tõime koju jälgimisele. Ülejäänud grupi aga vedasime mõmmiku naasmise hirmus teise, ehk veidi turvalisemasse paika.
Munadepühade ajal olime tunnistajaks ühe vahva pühadejänese toimetamisele meie koduaias. Nimelt oskas meie kass Nibu (täis nimi Nibiiru) muru seest üles leida ilmselt pühademune paigaldava jänesepoja. Mulle jäi tegelikult lõpuni arusaamatuks, kas Nibu soovis jänesega mängida kui toreda uue sõbraga, või jooksis temaga võidu lihtsalt seepärast, et heast kõhutäiest meelelahutuse näol ennem murdmist viimast võtta. Igal juhul ei soovinud ma tõde teada saada ja korjasin kõutsi ära. Peale pisukest arutelu ja pildi saatmist loomakaitse inimesele, jõudsime otsusele, et jänesepoiss on piisavalt suur iseendaga hakkama saamiseks ning lasime tal rahus oma teed minna.
Möödunud kahe nädala sisse jäi ka iga-aastane konnapulm minu kodutiigis. Nii palju paaritumishuvilisi pole juba mitmel aastal näinud. Kokku kalpsas nii kärnkonni, kui ka neid tavalisi, muheda limase olekuga krookse. Ilmselt oli ka mõni ebatavaline, aga ei mina neist aru saanud. Igal juhul oli ettevõtmine vaatamist väärt. See konnapulm on meie kandis samasugune suursündmus nagu Tuhala nõiakaevu veeuputus. Kõik teavad, milline see on, aga ikka oodatakse ja minnakse võimalusel oma silmaga kaema.
Nimetatud konnapulm möödus hästi ka veel selles osas, et hukkunuid oli vaid kaks. Üks jäi auto alla ja teine, nii palju kui mina aru sain, hukkus kummalise suguakti käigus kui 4 teist konna talle külakuhja tegid. Mina teda vigastuste tuvastamiseks lahkama ei hakanud aga mulje jäi küll, et ta sai südari. Rahu tema hingele. Loodame, et keegi sellest konnapandest märkas kogu lugu ning järgmisel aastal võtavad sellid oma paljunemisvärki vähe rahulikumalt. Tore ja kindlasti hariv oleks siinkohal üks Aleksei Turovski kommentaar, aga vaevalt suurmeistril aega meie konnaprobleeme sügavamalt mahti lahata on.
Hoolimata esimese postituse entusiasmist, jääb aja kulgedes mulle mulje, et päris iga nädal ma ikka postitust teha ei jõua. Ma küll proovin, kuid ärge siis pahandage ,kui vahel ka pikem paus ette tuleb.
Järgmise korrani 😉
(Postitatud originaalis 01.05.2019)