Ikka mesilastest ja mesindusest

Oh oh hoooo….alati on maru keeruline järjekordse blogipostitusega algust teha. Suviseid toimetusi on rohkesti ning rakse on kõige selle kõrvalt konsentreeruda blogi kirjutamisele. Küll aga olen selle kohustuse enda kanda võtnud ning püüan seda ka enesele jõukohaselt täita.

Viimaste nädalate jooksul tehtud pilte vaadates, jääb mulje, et selle postituse põhiteemaks on mesimummudele vee kättesaamise tagamine mesilas. Juba aastaid oleme paigutanud mesilasgruppidesse veeanumaid, et mesilasi harjutada tarude lähedalt vett koguma. Vahel oleme saanud tagasihoidlike kaebusi, et mummud kodude juures erinevate anumate servale maanduvad ning tihti ka sinna uppuma kipuvad. Mõni kurdab kurvastusest, nähes nende hukku, teine aga on mures, et võib äkki kogemata nõelata saada. Nii olemegi püüdnud välja mõelda head lahendust mummudele vee pakkumiseks nõnda, et nad anumasse ei upuks ning nende poolt kogutav vesi ka liialt külm ei oleks. Selleks oleme ostnud ehituspoodidest seguvanne ning teinud nende sisse ujukeid, millele mesilindudel hea vee kogumiseks maanduda oleks.

Aeg on näidanud, et sünteetilistele materjalidele eelistavad nad siiski looduslikku, mistõttu oleme vannidesse hakanud plastist ujukite asemel panema sammalt või kuivanud heina. Seda mööda on neil hea asjatada ning veevõtuks sobiv paik valida. Nii ei upu nad anumasse ning  mai päikegi jõuab juba ka vee pealmisi kihte kaunis kiiresti soojendada.

Päris jääkülm vesi kipub jahedama ilma korral mesilase keha nii tugevasti jahutama, et ta kangestub ning ei jõua veekoormaga enam tarusse tagasi lennata. Niiskus on aga kevadel väga oluline haudme (mesilaslaste) arenguks. Samuti on kevadel üliolulise tähtsusega iga talve üle elanud mesimumm, kes tarust välja, kas siis vett, õietolmu või esimest nektarit koguma lendab.

Mida suurem on pere, seda parmeini jõuavad nad järelkasvu eest hoolitseda ning seda kiiremini pere areneb. Nii nagu inimeselegi on antud Maamunal toimetamaiseks oma aeg, nõnda on ka mummudega.

Nende aeg on vaid palju, palju lühem ning seda enam peavad nad antud aega pere püsimajäämiseks targasti kasutama. Talvitunud mesilaste kõige tähtsamaks tööks on suviste töömesilaste kasvatamine. Kui nad sellega kevadel õigel ajal ebaõnnestuvad, lõppeb talvitunute aeg, pere kiire kahanemise tõttu ei jõuata enam järelkasvu eirnevates arengufaasides soojendada ning kogu pere hukkub. Nendest teadmistest lähtudes on minu armsad vanemad igal kevadel koduhoovi kiviaia servale asetanud vana, kraaniga õlleankru, mida siis hommikuti sooja, õrnalt soolase (soolane, et varustada mesilasi mineraalidega) veega täidavad ning mesilindudele spetsiaalse soonega laua peale tilkuma panevad. Ilusa ilmaga on mummud nagu sead molli ääres 🙂 . Väga vahva vaatepilt.

Mesinduse vallast veel nõnda palju, et pered on väga hästi arenenud ning sellest tulenevalt oleme jõudnud neid laiendada suure hulga kunstkärjega. Selleks aastatks ehitatud 101 Farrarkorpusest on tarudele peale pandud juba umbes pooled ning sama lugu on ka Langstrothi korpustega.

Muidugi on erinevate perede jõudlus kunstkärge ehitada erinev, kuid üldine pilt on hea ning püsib lootus, et kõik 200 korpust ehitatakse ennem peakorje algust üles. Siis on meil taas olemas ilusate raamide varu taruhügieeni tagamiseks.

Mõne aja eest jagasin Facebookis linki, mis kutsus üles aedasid seoses looduskaitsekuuga mitte niitma (looduskaitsekuu). Sellest ja muidugi ka meie mummudest inspireerituna jätsime isegi oma aiad niitmata. Päeval ringi käies, peame veel tänaseni pilku valvsalt maas hoidma, et võililledel nektarit koguvaid mesilasi, kimalasi laiaks ei astuks.

Tõsi, lõpuks ikka pidime niitma, kuid tegime seda hilistel õhtutundidel, ajal, mil tolmeldajad olid oma tööpäeva lõpetanud. Maru oli aga see, et 2 päeva hiljem olid võilillede kollased pead jälle püsti ning aiad suminat täis. Hoidke ja hoolige. See on oluline.

Järgmise korrani 😉

(Originaalis postitatud 26.05.2019)