Algus

Kodu

Vanemate kodu

Pole vist paremat aega blogiga alustamiseks kui üks suvaline teisipäev nagu täna. Eriti sobilik on see päev veel siis kui oled blogi pidamisega alustamist juba viimased 6-7 aastat planeerinud. Viimati püüdsin sellega tõsiselt algust teha tegelikult 2017. aasta jaanuaris kui tahtsin hakata kajastama meie, mesinike, seiklust Indias. Hakkasin isegi vabadel hetkedel lennujaamades, raudteejaamades ning hotellitubades oma reiskirjaga pealegi kuid kehvade inetrnetivõimaluste ja ise kokkupandud tiheda graafiku tõttu, jäi ettevõtmine tol korral soiku. Poolik reisikiri peaks aga kuskil tahvelarvuti kõvaketta nurgas tänaseni säilinud olema.
Minu blogi eesmärgiks oleks meie kui mesinike tegemiste, murede ja rõõmude, töö ning vabaaja, st. elu kajastamine.
Tutvustuseks nii palju, et alustasime mesindusega 1996 aastal tänu minu lapsepõlvekodu aeda saabunud sülemitele ning muidugi kindlasti ka tänu minu vanemate meeletule töökusele, huvile ja tahtmisele õppida. Mina olin siis vaid 13 aastane ning tunnistan ausalt, et vihkasin kogu seda elu, mis ettevõtmisega kaasnes. Puudus ju kaitsevarustus, mesitarud, kärjekandekastid, normaalne transpordivahend ja kõik ülejäänu, mis niigi rasket mesindustööd vähegi kergemaks võinuks muuta. Samuti ei osanud me unistada veel elektrimootoriga vurrist, rääkimata lahtikaanetus masinast. Nii saimegi ühel suurepärasel meeaastal neljaraamilise käsivurriga 11 tonni mett lattu vurritatud.
Muidugi ei saa mainimata jätta ka mesilasi, kes sel ajal meil hirmus kurjad olid. Tihti juhtus nõnda, et mesilasse minnes ei jõudnud veel taru katust paotadagi kui esimesed nõelatabamused kõrva, ninna või kaela saime.
Kogu see töine suvi jõudis iga kooliaasta alguses selleni, et pidin kirjutama esimeses eesti keele tunnis essee teemal „Kuidas minu suvi möödus?“ Arvake siis ära, mida ma seal kokku kirjutasin. Ilmselt ei saanud ma 12- ndasse klassi minnes essee eest enam üle kolme seetõttu, et mu lugupeetud klassijuhataja oli seda lugu juba varasemal 5 aastal lugenud .
Ainuke hea külg mesinduses, mida sel ajal hinnata osaksin, oli see, et tihti sain reedeti koolist puududa. Need olid päevad, mil sõitsime turule mett müüma. Kuna peres oli vaid üks transpordivahend siis maksimaalse tulemuse saavutamiseks panid vanemad mu hommikul Kiviõli turule, isa läks kauplema Jõhvi turgu ning ema sõitis edasi Ahtmesse. Samuti käisime vahel nädalavahetuseti Tallinnas vanal heal Balti Jaama turul, Koplis Kajaka turul ning Tabasalus Kallaste poe ees.
Tegelikult sain suhteliselt hästi aru, et mesilased annavad meile maal võimaluse oma elujärje parandamiseks kuid siiski ei suutnud ma leppida pikkade tööpäevade ja tihti ka päevi kestnud jäsemete või näo paistetusega. Sellest tulenevalt olin oma vanematega tihti sõjajalal.
Kurjadest mesilastest tüdinuna, õppis ema Maire, varakult ära mesilasemade kasvatamise, mille tulemusena ajapikku meie mummud sõbraikumaks muutuma hakkasid.

Maire Valtin

Maire Valtin

Isa Igor Valtin ja mina

Isa Igor Valtin ja mina Meemajas

 Isa Igoriga tegime korda ühelt kohalikult suurpõllumehelt saadud vanad mesitarud ning millalgi õnnestus osta ka üks vana elektrimootoriga 50 raamine meevurr. Aastatega ehitasime juurde rohkesti raame, et piisaks peakorjeajaks varukärgi, mis omakorda võimaldas tõsta meetoodangut.
Mee turustamise edendamiseks hakkasime 90-date aastate lõpus ema Maire initsatiivil ning isa Igori tugevate käte abil valmistama erinevaid meesegusid. Läbi aegade oleme tootnud ligi 50 erinevat meesegu, millest täna pakume 11 populaarsemat. Lisanduvad kreemjas mesi, õiemesi, tatramesi ja vahel ka kanarbikumesi. Samuti on valikus uskumatult hea salv, mis sisaldab taruvaiku, kuusevaiku, mesilasvaha ning astelpajuõli. Sobib hästi kannalõhede, katkise suunurga või puruks nuusatud ninaaluse korral. Jällegi ema Maire mõttelennust pärinev toode.

Selline oli meie tekkeloo lühikokkuvõte.
Edaspidi pakun midagi värskemat ja päevakohast.

Järgmise korrani 😉

By |2019-04-11T10:51:13+00:00aprill 3rd, 2019|Uncategorized @et|0 Comments

Leave A Comment